Leopoldstadt

 16. aprillil 2024 Vanemuise suures majas

Foto: Maris Savik

Rääkisin täna just sõbrannale, et ma käisin teisipäeval ilma pikema etteplaneerimiseta teatris. Lihtsalt kell 18 tuli teatrisse mineku isu, vaatasin et Vanemuises mängitakse "Leopoldstadt´i" kus mängib päris mitu minu Vanemuise lemmiknäitlejat ja sinna oli pileteid ka saada. Ma ise ka ei suutnud ära imestada kui elevil ma olin, kui seda kõike sõbrannale rääkisin. Sest ma oline enda üle uhke, et mul tuli teatrisse mineku isu, viimasel ajal on kõik korrad olnud nn tööl käimised Põlva kultuurikeskuses. Tundub, et mu teatris käimise isu hakkab vaikselt taastuma. Iseenesest on see väga positiivne uudis, sest suvel on nii palju ägedaid suvelavastusi tulemas, mida ma kindlasti vaadata tahan ja ilma teatrihuvita oleks end veidi keeruline teatrisse minema sundida.

Tunnistan ausalt, et sel korral teatrisse minnes küsisin endalt ikka päris mitu korda, kas ma tõesti tahan ühe juudi perekonna kannatusi vaatama minna. Et keegi valesti ei mõistaks, siis juutide vastu pole mul midagi, aga sellises ulatuses kannatusi, nagu juudid ajaloos neid üle on elama pidanud, ma ka vaadata ei taha. „Leopoldstadt“ just ühe suure juudi perekonna loost läbi 60 aasta räägibki. Olin üsna kindel, et ega see lugu kerge olema ei saa, aga ma päris selleks ikka valmis ei olnud, et nii mitmedki loo keskmes oleva Merzide perekonna liikmetest Auschwitzi gaasikambrites surevad. Ikka kuidagi loodad, et äkki on tegemist sellise looga, mis räägib kannatustest, aga hoolimata raskustest on lõpp ikkagi ilus. Seega olge hoiatatud, et pisaraid saab etenduse ajal valada.

Arvatakse, et Inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi kõige uuem teos on osaliselt autobiograafiline. Nimelt oli Stoppard tegelikult Tšehhoslovakkiast pärit juut, kelle ema abiellus hiljem inglasega ning muutis laste nimed ära ning kasvatas lapsi inglastena, jättes neile nende juudi päritolust rääkimata. Sama stseen on lavastuses ka olemas, kuid veidi modifitseeritud kujul. Kes teab, millised lavastuses käsitletud sündmustest on veel pärit Stoppardi enda suguvõsast ja millised teiste Ida-Euroopa juutidega juhtunud. Kindel on see, et enamik sündmustest on juutidega reaalselt 20. sajandi esimeses pooles juhtunud. Eks midagi on siiski ka kunstilistel kaalutlustel Stoppardi (või siis lavastaja Tiit Palu) poolt juurde lisatud, et lugu mõjusam oleks. Vähemalt nii ma arvan.

Lugu algas Merzide ja Jakoboviczide suguvõsa liikmete tutvustamisega. Kes suguvõsas on perefirma pärija, kes matemaatikaprofessor, kes arst jne. Veidi arutati üleüldiselt 1899. aasta eluolu üle Viinis, sest seal just kogu tegevus aset leidiski. Kuna ma pole ajaloo ja veel eriti juutide ajalooga nii detailselt kursis, siis natukene oli keeruline aru saada, millistest sündmustest täpselt räägitakse. Nagu juba eespool mainitud sai, siis kogu tegevus leiab aset 60 aasta jooksul ja selle aja sees leidsid aset igasugused koledused. Hitlerist ja aarialastest olin ma kuulnud ja sellest osast sain väga hästi aru, aga Kristalliööst ma varem kuulnud polnud. Seega on lavastus lisaks teatrielamuslikule aspektile ka ajalooliselt hariv. Suures osas pakub abi kavaleht, mida kahjuks minu külastuse ajal osta ei saanud ja leppida tuli teatri kodulehel oleva elektroonse kavalehega. Seega on mul veidi kahju, et ma kavalehte alles hiljem kodus lugesin, mitte ei saanud paberkandjal seda teatris olles lugeda. Ehk oleks mõned laval toimuvad sündmused mulle paremini arusaadavamad olnud. Kui keegi, kes planeerib teatrisse minna, seda postitust lugema juhtub, siis ma soovitan enne teatrisse minekut kodus kavalehe läbi lugeda.

Eks minu jaoks tegi jälgimise veidi raskeks ka see, et tegelasi oli laval palju ja kuna sündmused toimusid erinevate ajastute jooksul, siis tegelased vananesid ja veidi pidi mõtlema, et kes keegi on. Eriti segadusse ajasid mind need tegelased, kes esimeses stseenis olid väikesed lapsed ja hiljem juba noored, sest väikeste laste puhul vist nimedest väga ei räägitut ja siis pidin veidi nuputama, et kes noortest kelle laps on ja kuidas kõik tegelased seotud on. Õnneks kuvati seinale küll sugupuu ka, mis veidi seda asja lihtsamaks tegi. Tehniliselt see sugupuu mõistmine nii oluline polegi, sest oluline oli perekonna lugu üldiselt, aga ma ikka üritasin aru saada, kes on kelle laps ja siis läks fookus vahepeal laval toimuvalt ära. Kuna mulle perekonnalood, ja eriti sellised kus draamat ka jätkub, meeldivad siis üldjoontes jäin lavastusega rahule. Teise vaatuse lõpp jäi minu jaoks veidi venima. Ma saan aru küll, et seda oli vaja selleks et noor Leo panna mõistma oma juudi päritolu, kuid seda oleks kuidagi kiiremini võinud teha. Mulle oleks piisanud sellest, kui mainitakse ära, kes kuidas suri, kuid kogu see Leo päritolu leierdamine muutus veidi igavaks. Garderoobi järjekorras seistes kuulsin ka teistelt sama arvamust, et see oli veidi jokutamine ja kiskus natukene igavaks ning selle osa oleks võinud vahele jätta.

Võin eksida, aga minu meelest oli see Vanemuise sotsiaalmeedia, milles teater nimetas „Leopoldstadt´i“ suurlavastuseks. Kui vaadata, mis praegu maailmas toimub ja kuidas kõik sõdivad, kusjuures ka juutide põlisel kodumaal Iisraelis on sõda, siis on lavastus ka tänapäeval teemade osas aktuaalne ja seega saab öelda, et tegemist on olulise lavastusega. Siiski tundub mulle, et peamiselt teevad lavastuse suureks näitlejad, keda teeb kaasa väga arvestatav hulk. Eks mõned näitlejad saavad laval rohkem olla ja teised tulevad lavale ainult üheks mõne minutiliseks stseeniks. Seega ma kõiki näitlejaid siin eraldi üles loetlema ei hakka, sest siis saaks sellest postitusest eepos. Tooks mõned kõige enam silma jäänud näitlejad välja, aga mõnda üksikut on kuidagi keeruline välja tuua. Kogu trupp oli minu meelest ühtsel tasemel. Kuigi väiksed lapsed (Oskar Hinn, Robin Mikkel, Sonja Riimaa ja Elisabeth Strandberg) jäid kõige rohkem silma ja kui hiljem räägiti, et Mimi ja Bella surid gaasikambris, siis läks mul silm väga märjaks. Sest nii väikesed ilusate punupatsidega tüdrukud ei tohiks gaasikambris oma elu lõpetada. Ja sellest on mul kahju, et ühed mu lemmikutest – Margus Jaanovits, Jüri Lumiste ja Karol Kuntsel nii väikesed rollid tegid ja ma neid nii vähe laval nägin. Tegelikult jäi Jüri Lumiste roll väga valusalt meelde, sest tema kehastas Hitleri käsilast, kes perekonda kodust välja tuli viskama. Ja kui ta täiest kõrist karjus, siis ma võpatasin päris mitmel korral ja tundsin, et mul tekkis vastikusest kananahk ihule. See on ehe näide sellest, et ka paar minutit laval võib vägagi meeldejäävaks osutuda.

Kujunduse poole pealt nautisin kõige enam Ele Sonni loodud muusikalist kujundust, mis suuresti koosnes 20. sajandi suurkujude klassikalise muusika loomingust. Vahepeal oli tunne nagu oleks klassikalise klaverimuusika kontserdile sattunud. Midagigi ilusat kogu selle koleduse keskel. Lisaks muusikale nautisin ka uhkeid kostüüme, mis näitasid, et tegemist oli vähemalt Viini keskklassi kui mitte kõrgklassi kuuluva suguvõsaga, kelle hulgas oli mitmeid austatud inimesi. See pani mind mõtlema, et sa võid olla kui rikas ja võimukas tahes, kui sa mingil põhjusel kellelegi ei meeldi, siis ei loe võim ja positsioon mitte midagi. Aga vähemalt oli selle koleda sündmuste keerise taustal hea uhkeid kleite vaadata. Veel ühe ereda hetkena tooksin välja Helo Kaplinski tantsitud charlestoni. Kollases kleidis tantsides lavale ilmuv Kaplinski oli nagu killuke soojendavat päikest sellest sünges maailmas, kus kõik teised kandsid valdavalt tumedates toonides riideid.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et Stoppard vist ikkagi päris minu masti näitekirjanik ei ole. Mäletan, et tema „Arkaadiat“ vaadates pidin ma igavusse ära surema. Praeguse lavastuse puhul jäid kohati dialoogid liiga venima ja mulle oleks rohkem meeldinud nähe inimeste hinge ja mõtteid, mitte üleüldist filosofeerimist. Samas see võib osaliselt ka lavastaja teene olla. Jäin küll teatriõhtuga rahule, sest päris igav ei hakanud ja emotsioone sai ka tunda, aga sellist väga ülivõrdes vau elamust ei saanud. Kahjuks minu emotsioonid püsisid kogu etenduse jooksul kõik pigem seal negatiivses skaalas, korra vist sain naerda ka. Kuigi mingi osa publikust ikka naeris natukene rohkem. Ju ma siis ei saanud naljale pihta või lihtsalt sel hetkel olin kusagil oma mõtetes. Sest mõtted rändasid päris palju inimeste tagakiusamise ja üldise ühiskondliku olukorra peale. Selles osas lavastus töötas. Aga pigem soovitan tõesti neile, kes on kas suured teatrifanaatikud ja tahavad Stoppardi uusimat näidendit näha, või lähevad minu kombel lihtsalt oma lemmiknäitlejaid vaatama. Ajaloohuvilistele muidugi soovitan ka. Kes harva teatris käib ja tõsiste judaismi käsitlevate teemade vastu üldse mingit huvi ei tunne, siis nemad võiksid pigem endale mõne teise lavastuse otsida.

 

Autor: Tom Stoppard
Tõlkija: Kalle Hein
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Mare Tommingas
Laval:
Külliki Saldre – Emilia Merz (perepea)
Riho Kütsar – Hermann (Emilia esmasündinu)
Ragne Pekarev – Gretl (Hermanni naine)
Oskar Hinn – väike Jakob (Hermanni ja Gretli poeg); väike Leo (Aaroni ja Nellie poeg)
Ken Rüütel – Jakob täiskasvanuna; Nathan täiskasvanuna
Maria Annus – Eva (Emilia tütar)
Andres Mähar – Ludwig (Eva abikaasa)
Linda Porkanen – Nellie (Eva ja Ludwigi tütar)
Kaarel Pogga – Aaron (Nellie esimene abikaasa)
Karol Kuntsel – Percy (Nellie teine abikaasa)
Oskar Seemann – täiskasvanud Leo;  Fritz (noor ohvitser)
Robin Mikkel – Pauli (Eva ja Ludwigi poeg); Heini (Hermine ja Otto poeg)
Lena Barbara Luhse – Wilma (Ludwigi õde)
Priit Strandberg – Ernst (Wilma abikaasa)
Gustav Nikopensius – Zac (Sally abikaasa)
Sonja Riimaa – väike Sally (Ernsti ja Wilma tütar); Mimi (Sally ja Zaci tütar)
Elisabeth Strandberg – väike Rosa (Ernsti ja Wilma tütar); Bella (Sally ja Zaci tütar)
Piret Laurimaa – täiskasvanud Rosa
Greg Värnomasing – väike Nathan (Ernsti ja Wilma poeg)
Maarja Johanna Mägi – Hanna (Ludwigi õde)
Margus Jaanovits – Kurt (Hanna abikaasa)
Helo Kaplinski – Hermine (Hanna ja Kurti tütar)
Helgur Rosenthal – Otto (Hermine abikaasa)
Merle Jääger – Poldie (majapidajanna)
Mirelle Uibokand – Hilde (toatüdruk)
Ele Sonn – Jana (lapsehoidja)
Jüri Lumiste – erariides mees
Keijo Sepp – teener
Mart Visnapuu – teener
Andre Luik – teener

 

Esietendus 16. septembril 2023 Vanemuise suures majas

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Raamatud 2024: Märts

Siit tuleb järjekordne raamatupostitus. Kuna märts on ametlikult kevadkuu ja ka ilmad olid vahepeal väga kevadised, siis olen rohkem õues viibinud ja lugemisele on vähem aega jäänud. Siiski sain sel kuul päris mitmedki raamatud läbi loetud, mis on lugemisnimekirjas oma järge pikka aega oodanud. Seega päris ebaõnnestunuks märtsi raamatute lugemise mõttes pidada ei saa.

1. Aivar Lembit "Konnad vees" - Nagu minu puhul juba tavaks, siis valisin raamatu peamiselt kaanepildi järgi. Nimelt oli raamatu kaanel tilkinfusiooni pilt ja ka raamatu kirjeldus lubas, et ühel peategelasel on haigus nimega VS (mis raamatus on väljamõeldud haigus, kuid tegelikkuses on autor prototüübiks võtnud sellise neuroloogilise haiguse nagu Sclerosis Multiplex). Eks ma peamiselt haiguse pärast raamatut lugeda tahtsingi. Iseenesest haiguse osale keskendub kõige rohkem raamatu esimene osa. Teises ja kolmandas osas on see peategelane justkui kõrvaltegelase rollis ja tema haigust puudutatakse veidi vähem. Esimese osa juures oli haigust nii hästi kirjeldatud, et mul tekkis kohati tunne kas raamatu autor on ise haiglas mõne sellise patsiendiga palatit jaganud või põeb ise seda haigust, et nii hästi kirjeldada oskab. Muidu ülejäänu mõttes mulle raamat eriti ei meeldinud. Liiga palju oli väljamõeldud asju, mis minu jaoks veidi utoopia valdkonda kuulusid. Kuigi eks inspiratsiooni oli autor saanud peamiselt Covid-19 pandeemiast ja igasugustest MMS-i uudistest. Ajaviiteks kannatas lugeda küll, kuid mingit erilist lugemiselamust raamat ei pakkunud (ei haiguse ega üleüldise teema arenduse osas).

2. Michael Koryta "Need, kes soovivad mu surma" - Tegemist on krimiraamatuga, mille ma Heliose sõbrapäeva kampaania ajal endale tasuta kingituseks valisin. Eks ma natukene kahtlesin selles raamatus, sest tavaliselt jagatakse tasuta kingituseks asju, mida inimesed muidu ei taha. Hakkasin lugema ja mulle hakkas raamat kohe algusest peale väga meeldima. Igatahes räägib lugu noorest poisist, kes juhtub pealt nägema jõhkrat mõrva ja mõrvarid asuvad poissi mööda Ameerika mäestikku taga ajama, et viimane tunnistaja kõrvaldada. Kuigi kohe alguses oli teada, kes on pahad ja keda nad jälitavad, oli raamatus ikka üllatav sisupööre ka. Ja et raamat nii roosiline poleks, kus kõik head inimesed eluga pääsevad, said nii mõnedki nn "head tegelased" surma. Kindlasti pole raamat selline esmaklassiline krimipõnevik, mis närvid viimseni pingule ajab ja mille lugemise järgselt öösel magada ei saa. Aga tegemist on sellise raamatuga, millest minu hinnangul saaks vägagi põneva filmi teha (ega ma ei tea, ehk on seda juba tehtud). Seega krimi austajatele julgeksin küll ajaviitelugemiseks soovitada.

3. Hayley Morris "Mina vs. aju" - See on üks nendest raamatutest, mille lugemist ma pikalt oodanud olin. Peamiselt seetõttu, et ka mina olen ülemõtleja ja lootsin raamatust veidi eneseabiõpiku moodi abi saada. Olen Hayley Morrise lühikesi naljavideoid internetis näinud ja need on mulle meeldinud. Seega mõtlesin, et äkki ta tõesti on mingi hea eneseabiõpiku moodi raamatu kirjutanud, sest seda teevad tänapäeval minu meelest kõik. Ma isegi ei oska öelda, mis asi see raamat täpselt oli. Kõige õigem oleks vist öelda, et ühe inimese lugu sellest kuidas on elu siis kui sa oled ülemõtleja ja su aju iga asja kohta oma arvamust omab. Pigem seda eneseabi osa, mida ma nii väga lootsin, oli raamatus väga vähe. Samas oli kuidagi vabastav lugeda, et ka teiste ajud suudavad iga asja kohta täiesti oma pildi luua ning lausa uskumatuid ideid genereerida. Hea vaheldus klassikalisele ilukirjandusele ja raamat edenes kiiresti, misttõttu võiks see olla hea ajaviitekirjandus näiteks reisile või puhkusele minnes, kus tahaks midagi kerget lugeda. Ehk natukene ikka paneb mõtlema selle üle, kuidas oma ajuga paremini hakkama saada.

4. Sarah Pearse "Kuurort" - Seda raamatut olin samuti tahtnud väga pikka aega lugeda, aga raamat oli kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Lõpuks ostsin raamatu endale. Kahjuks sama autori eelmise raamatu "Sanatoorium" lugemisest oli juba väga pikk aeg möödas ja ma päris täpselt kõike ei mäletanud, mis selle politseiuurija mured olid. Iseenesest pole raamatud teineteisega muul moel seotud, kui ainult uurija on sama ja see kuidagi „Kuurorti“ lugemist ei sega, kui eelnevalt on „Sanatoorium“ lugemata. Mingil määral ikka avati uurija tausta selles raamatus ka, seega häiris veidi ainult alguses, et ma ei mäleta mis teema selle uurijaga oli (kartsin vist ise rohkem, et see lünk hakkab edasist lugemist segama, õnneks ei hakanud). Iseenesest oli tegemist üsna tavapärase krimiraamatuga. Päris kohe ma mõrvarit ära tabada ei suutnud, aga lõpuks leidsin ikka õige mõrvari üles (selles osas vist saab öelda, et pole eriti hästi kirjutatud, kui lugeja mõrvari ära tuvastab). Ajaviiteks oli hea lugemine, aga mingit erilist põnevust või närvikõdi raamat ei pakkunud. Kohati tundus mulle raamatu algus igava võitu ja ma ei suutnud raamatut lugeda. Õnneks edasi läks veidi huvitavamaks. Praeguseks on raamatu lõpetamisest nädal möödas ja ma mäletan, et tegevus toimus tumeda minevikuga saarele loodud luksuskuurortis, kuid ega kõiki nüansse ma enam ei mäleta. Pidin isegi tükk aega meenutama, et mitu mõrva raamatus oli ja millised need olid (tavaliselt mulle mõrva detailid jäävad hästi meelde). Aga kellele autori esimene raamat meeldis, siis neile soovitan ja loodetavasti meeldib see raamat ka.

5. Nir Eyal, Julie Li "Segamatu. Kuidas hallata tähelepanu ja juhtida oma elu" - Olen järjest rohkem tähele pannud, et nt postitusi või koolitöid kirjutades kulub mul liiga palju aega kõrvalistele asjadele. Kirjutan ühe lause ära ja siis surfan mitu tundi internetis. Lootsin, et raamat annab mulle häid nippe, kuidas oma tähelepanu koondada. Sain küll nippe, kuidas tähelepanu segajaid häkkida ja rohkem keskenduda käesolevale tegevusele, kuid lootsin veidi rohkem teooriaid ka saada, miks meie tähelepanu hajuma läheb. Igatahes andis raamat väga erinevaid nippe, kuidas erinevates olukordades tähelepanu olulisele koondada. Näiteks saata ise vähem e-kirju, et selle võrra saada ka vastu vähem e-kirju. Ja kui me saame vähem e-kirju, siis on vähem segajaid. Tunnistan, et võtsin end kõikvõimalikest meililistidest maha ja nüüd tuleb telefoni päeva jooksul ainult mõni üksik meili teavitus. Kõik muud teavitused olen juba eelnevalt maha võtnud. Ja kui telefon enam nii kutsuvalt teavituste peale ei vilgu ega piiksu, on tunduvalt lihtsam telefon ära unustada ja muudele tegevustele keskenduda. Järgmine samm oleks konkreetne päevaplaan koostada, mis aitaks olulistele asjadele keskenduda. Kes tunneb, et teda on liiga lihtne segada, siis soovitan raamatut lugeda. Saate nippe kuidas lapsi õpetada ja kuidas ise nt koosolekutest ja muudest tüütutest kohustustest pääseda, et samal ajal olulisele keskenduda.

Loe edasi

Kaire kreisi kabaree

 5.aprillil 2024 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Showstoppers Facebooki lehekülg

Kaire Vilgatsit teavad vist Eestis kõik, nii ka mina. Peamiselt läbi teleekraani, kuid korra olen teda siiski ka Vanemuise teatrilaval näinud muusikalis “Mamma Mia”. Ega ma end eriliseks Vilgatsi fänniks ei pea. Küll aga meeldib mulle kabaree, peamiselt siiski selle lõbusa õhustiku, uhkete kostüümide ja kankaani pärast ja just see saigi otsustavaks. Vahetult enne teatrisse minekut kuulsin, et tegelikult “Kaire kreisi kabaree” polegi kabaree, vaid kontsertkava kus esitatakse erinevaid lugusid. See oli väikene pettumus. Õnneks kadus see pettumusenoot kohe, kui Vilgats lavale tuli ja möll läks kogu täiega käima.

Möll läks ikka nii kõvasti käima, et raske oli toolil püsida, sest oleks tahtnud kaasa laulda ning tantsida. Aga kuna ma viisi ei pea ja saalis oli väga palju inimesi, siis ma kõvasti ja valesti kaasa laulmisest loobusin, et mingigi väärikus säilitada. Küll aga sai pead ja jalgu muusika taktis liigutada ning plaksutada, sest kõik teised püsisid ka oma toolidel ja oleks imelik olnud kui ma üksi oleksin tantsima hakanud. Kui keegi nüüd küsib, et mis laulud need nii kaasahaaravad olid, siis pean tunnistama, et ma isegi enam ei mäleta. Sest kahjuks hakkas peale esimest kolme numbrit minu jaoks õhtu vaikselt alla käima ja ülejäänud aja ma lihtsalt ootasin ja lootsin, et asi jälle vaikselt paremuse poole liikuma hakkaks ning see tühistas juba vaikselt esimese positiivse emotsiooni.

Esimesed kaks laulu olid eestikeelsed ja pigem kuulusid sinna 60+ inimeste repertuaari (mis mulle väga meeldib, sest ma olen suuresti selle muusikaga üles kasvanud ja minu sees on ka väike vana inimene peidus) ja olid head kaasa laulmise laulud. Edasi tuli ingliskeelne ABBA laulude poppurrii ja see oli minu jaoks ka veel hitt, sest ma olen ABBA  muusika põhjal valminud muusikalide suur fänn ja seetõttu tean peaaegu kõiki laule peast. Aga siis läkski kava edasi ingliskeelsete lauludega ja kohati ei saanud ma sõnadest aru ja tänapäevaste popplugude esitamine ei läinud minu peas kokku selle ideega kabareest, mis mul tekkinud oli. Lisaks häiris mind väga tugev valgusshow, kus tuled mulle kogu aeg otse silma paistsid. Ma vist pole tõesti enam esimeses nooruses, et sellised asjad häirivad. Kahjuks jäi mul valgusshow tõttu suur osa lavastusest nägemata, sest ma pidin silmad kinni panema, et valu vähendada, sest pidevalt silma paistev ere valgus tegi silmadele haiget ja pani pea valutama. Ja kui ma juba vinguma hakkasin, siis vingun ühe korraga selle ka ära, et muusika oli liiga kõva. Jah, ma olen vist ikka liiga vana selliste ürituste jaoks. Igatahes lahkusin ma õhtul saalist totaalse peavaluga. Tean, et päris mitmed inimesed läksid samal põhjusel vaheajal ära, kuna tundsid, et see tugev muusika ja liiga eredalt vilkuv valgus lämmatab neid ja nad ei saa saalis hingata.

Iseenesest on mul kahju, et minu jaoks muusika ja valgus nii suurteks häirivateks teguriteks osutusid, sest tantsushow oli uhke ja seda oleks nautida tahtnud. Kostüümide üheks autoriks on Gerly Tinn, kes on sel hooajal ka mitmed Maskis laulja saate kostüümidest teinud. Ega need praegused kostüümid ei jäänud väga palju saate kostüümidele alla. Ja neid kostüüme oli palju, sest praktiliselt iga laulu ajaks olid tantsijatel uued kostüümid seljas. Kostüüme vahetasid muidugi lisaks tantsijatele ka lauljad. Selleks, et oleks aega kostüüme vahetada, rääkis Vilgats stand-up stiilis lugusid enda elust. Ühelt poolt au ja kiitus, et ta avalikult enda haigusest ja lahutusest jms rääkis, kuid teisalt oleksin mina siiski tahtnud teda rohkem laulmas kuulda. See naljade rääkimine tundus kuidagi pingutatud ja kuigi publik plaksutas, siis minu meelest polnud seal midagi humoorikat. Üldiselt tundus mulle, et suurema osa laulmisest tegid noored solistid Kaia-Liisa Kesler ja Sten-Erik Liiv. Kusjuures mõlemad esinevad Showstoppersi koosseisus ka erinevatel kruiisidel ja vahel oligi raske aru saada kas nad on lauljad või tantsijad, sest nad tegid mõlemat ühte moodi hästi. Väga mitme loo puhul tuli Vilgats laval alles loo lõpus, et koos teistega mõned jalatõsted teha ja siis publikuga rääkida, et tantsijad ja noored lauljad saaksid riideid vahetada. Au ja kiitus Vilgatsile, et ta suudab selliseid jalatõsteid teha ja niimoodi laval tantsu vihtuda, aga ikkagi oleks ta võinud rohkem ise laulda.

Siiski puges mulle põue tunne, et Kaire Vilgats on anult nimi plakatil, mille eesmärgiks on saal rahvast täis tuua ja samas rohkem saavad lavaaega ikkagi nooremad. See tundus minu jaoks natukene publiku petmisena. Kohati tundus mulle, et kõik laulud olid tegelikult üks suur pettus ja need tulid kõik lindilt. Päris mitmes kohas oli kuulda laulmas palju rohkem hääli, kui tegelikult laval lauljaid oli, mis lasi aimata et tegelikult tuleb laul lindilt. Jah, on võimalus et need samad lauljad olid eelnevalt laulud linti laulnud ja seda sama linti mängiti nüüd taustaks, kuid mind see veidi häiris, sest tekitas ikkagi tunde, et kõike ei laulda otse. Ja selliste showde puhul eeldan ma ikka, et lauldakse otse. Kuna ma olin valguse tõttu palju aega kinniste silmadega, siis oli mul parem kuulata ja sellised asjad jäid rohkem kõrva riivama.

Kui ma juba uhkeid kostüüme mainisin, siis üks etteaste oli nn aastapäeva paraad, kus tantsijad kandsid erinevaid Eestile iseloomulikke sümboleid peakatetena. Näiteks verivorst, Pikk Hermann, viin, must leib jne. Mis minu jaoks selle etteaste juures arusaamatuks jäi, oli see et kõik tegelased olid tuntud poliitikud, nt Kaja Kallas kandis verivorsti peakatet. Minu jaoks polnud nendel peakatetel mingit seost nende poliitikutega, kes välja hõigati. Ja ega seal peale selle, et teadustati, et saabub see ja see poliitik, väga midagi muud ei toimunudki. Seega jäi minu jaoks see poliitikute kaasamine arusaamatuks ja mõjus veidi kummastavalt. Oleks seal siis mingi lugugi juures olnud miks need poliitikud järsku mängu toodi. Või oleks kasvõi mingi paroodia olnud. Kleiti kandev tütarlaps kannab peas õllekannu ja teda tutvustatakse kui Jüri Ratast (võin poliitiku nime ja peakatte osas eksida, aga põhimõttet vast saate aru). Minu jaoks polnud see ei naljakas ega kuidagi loogiline, sest mingit seost ma luua ei suutnud.

Ma pole varem ühtegi Showstoppersi etteastet näinud, kuid kokkuvõttes tundus mulle justkui oleksid nad võtnud mõned enda kruiisi show etteasted, lisanud sinna mõned numbrid koos Kaire Vilgatsiga ning seda nüüd siis käiaksegi uue tuuri pähe rahvale näitamas. Iseenesest pole selles midagi halba, sest palju see rahvas kruiisil ikka käia jõuab ja show on äge. Mulle lihtsalt tundub, et kui rahvas ostab kalli pileti ja läheb Kaire Vilgatsit vaatama, siis selle raha ja ootuse eest (sest plakat ju lubab Kaire kreisit kabareed), näevad nad laval liiga vähe Vilgatsit. Igatahes valgus, heli ja kostüümid on igati kreisid ja selles osas plakat kindlasti ei valeta. Minu jaoks jäid sel korral heli ja valgus lausa nii kreisiks, et see varjutas kogu ülejäänud show.

 

Lavastaja koreograaf: Kristin Murula

Kostüümikunstnikud: Grete Laus-Evestus ja Gerly Tinn

Laval: Kaire Vilgats, Kaia-Liisa Kesler, Sten-Erik Liiv ja Shostoppersi tantsijad.

 

Piletilevi link üritusele

Loe edasi

Lõpp

 12. märtsil 2024 Sadamateatris

Foto: Heikki Leis

Alustan selle postituse kirjutamist suure häbitundega. Nimelt on mul tartlasena häbi tunnistada, et ma sattusin Vanemuise lavastust vaatama viimati 2022. aasta oktoobris. Paus on olnud peaaegu poolteist aastat. Ometigi võiks eeldada, et just Vanemuisesse satun ma kõige rohkem, kuna see asub mulle kõige lähemal ja pakub väga eriilmelist teatrit, mille hulgast võiksin kindlasti midagi meelepärast leida. Jah, tõesti on selle aja sees olnud päris mitu lavastust, mis mind kõnetanud on, kuid vahepeal jäi kogu see teatris käimise asi üsna tagaplaanile ja ostsin pileteid ainult vahetult enne teatrisse minekut. Nii hilja muidugi enam nendele minu soovitud lavastustele pileteid saada polnud ja nii jäigi Vanemuises käimata. Kuigi „Lõpp“ on üks nendest lavastustest, mida ma vaadata tahtsin, pole ma kindel, kas ma seda ikka vaatama oleksin jõudnud, kui kolleegid poleks aktiivsed olnud ja pileteid mitu kuud varem ära ostnud. Seega tundub, et ma jõuan teatrisse ainult siis, kui keegi mind sinna kutsub.

Nagu nimigi ütleb, siis „Lõpp“  räägib elu lõpust ehk surmast ja tegemist on dokumentaallavastusega, mis põhineb surijate ning hingehoidjatega tehtud intervjuudel. Kindlasti võib paljudel tekkida küsimus, et miks ma nii morbiidset asja vaatama tahtsin minna. Esiteks puutun ma selle teemaga tööalaselt liigagi palju kokku ja on ju igati huvitav vaadata mida teised inimesed sellest teemast räägivad. Ja dokumentaallavastused on mulle ka alati meeldinud, peamiselt seetõttu et seal käsitletakse olulisi teemasid ning need lavastused panevad mõtlema. Ma olen täiesti nõus sellega, et surm on tabu, millest meie ühiskonnas väga palju ei räägita ja üritatakse näiteks lapsi surmast eemale hoida. Mis seal salata eks ka täiskasvanud hoiaksid parema meelega surmast eemale ja ei taha sellel teemal rääkida. Samas pole see alati nii olnud. Vanasti hoiti surnuid kuni ärasaatmiseni kodus ja ka ära saatmine ning peied toimusid kodus, mis tähendab et kogu perekond oli surnu juures ja surm oli elu loomulik osa. Tänapäeval proovitakse sageli surev inimene haiglasse või hooldekoju ära saata, et lähedased ei peaks seda suremise protsessi pealt nägema. Näen ka oma igapäevases töös, et surm on midagi sellist, mida paljud kardavad ja seetõttu üritatakse igast õlekõrrest haarata, et äkki see surm sel korral ikka ei tule. Kahjuks tabab surm meid kõiki ja seetõttu on parem nendest teemadest võimalikult varakult rääkida. Palju lihtsam on lähedase surmaga leppida, kui sellest on eelnevalt räägitud ja on teada, mida lähedane mahajääjatelt ootab. Seetõttu on mul väga hea meel, et Piret Jaaks, Marta Aliide Jakovski ja Vanemuine on otsustanud sellisel teemal lavastuse teha.

Kui keegi nüüd mõtleb, et miks nii masendavatel teemadel rääkivat lavastust peaks üldse vaatama minema, siis raskeid teemasid tasakaalustatakse lavastuses päris palju huumori abil. Jah, seal on ka musta huumorit, mis kõikidele meedikutele meeldib, kuid on ka tavalist huumorit, mis peaks kõik mittemeedikud ka naerma ajama. Mina igatahes sain päris palju naerda. Jah, mitte küll nii palju kui korraliku komöödia korral, kuid üle poole ajast oli kindlasti suu muigvel. Ega ma ei saa lubada, et poole ajast naersin ma ainult meedikutele omaste mustade naljade peale. Ma ilmselt pole just maailma parim eeskuju, sest mulle just draamad ja morbiidsed lood meeldivad, aga mina polnud teatrist lahkudes üldse masendunud. Tegelikult kartsid mu kolleegid, et äkki on lavastus nii masendav, et tuleb poole pealt lahkuda, aga ei lahkunud ka nemad ja tundus, et lavastuse lõppedes polnud ka nemad eriti masendunud. Seega ei pea keegi kartma, et teatriõhtu kuidagi tuju ära rikuks. Ma usun, et vastupidiselt avardab teatriõhtu silmaringi ja paneb ehk publikut rohkem surmaga seotud teemadele mõtlema. Minu meelest oleks väga tore, kui tänu lavastusele teeb keegi oma lähedastega kokkuleppe, kuidas surma puhul käituda või mida surijale öelda või mida temalt küsida.

Minu meelest ongi lavastuse kõige suurem väärtus see, et surmast on räägitud nii hingehoidjatega kui ka surijate endiga. Eks vaimulikud ja hingehoidjad on oma töös väga palju puutunud kokku nii surijate kui ka neist maha jääjatega ning seetõttu oli lavastuses väga palju selliseid mõtteid, mis panevad publikut ka nende teemade peale mõtlema. Siiski ei koosnenud kogu lavastus ainult erinevate hingehoidjate ja surijate monoloogidest, vaid monoloogid ja mõtted olid põimitud folkloorist pärit surmaga seotud uskumustega. Seda kõike raamis lugu perekonnast, kus pensioniealine ema koondatakse töölt vahetult peale seda kui ta on oma abikaasa matnud. Hingehoidjate lugude vahele esitavad näitlejad pildikesi pensionile jäänud naise elust kuni selleni kuidas ta saab vähi diagnoosi ja seda oma täiskasvanud poegadele ja lastelastele ütleb. See uudis muudab perekonna suhteid nii palju, et vennad kes seni pole teineteisele tunnistanud kui väga nad üksteist armastavad ja vajavad, seda siiski lõpuks teevad. Selles mõttes ikkagi õnneliku lõpuga lugu, kuigi ema on suremas. Mulle tundub, et see perekonnalugu oli vajalik ka selleks, et veidi teema morbiidsust vähendada ja aitas kogu surma temaatikat veidi inimlikumas võtmes avada.

Lavastuse ülesehituse mõttes on tegemist pigem kaasaegse lavastusega, kus kasutatakse palju näitlejate kuvamist suurele ekraanile ning kogu lavakujundus koosneb kuuest toolist. Kogu stseenide tegevus tuleb publikul suuresti ise ette kujutada, sest lavakujunduses pole rekvisiite. Näiteks kujutatakse peielauda kõrvuti toolidel istudes, kus näitlejad kujutletavaid pitse tõstavad Ja kõigile on selge, mida näitlejad teevad ja sobilik atmosfäär tekib iga inimese kujutluspildis tema ette. Videokaamera kasutamine on kahe otsaga asi. Kuna Sadamateater on piisavalt väike saal ja publik istub näitlejatele võrdlemisi lähedal, on kõik laval toimuv ka viimasesse ritta võrdlemisi hästi näha ja selles osas poleks justkui kaamerat suurendamiseks vaja. Samas kuvatakse ekraanile enamasti ainult näitlejate näoilmed, mis suurel ekraanil võimenduvad, pannes niimoodi publikut tegelastele palju rohkem kaasa elama, kuna iga pisimgi näo miimilise lihase liikumine on tänu kaamera suurendavale efektile ka viimasesse ritta näha.

Minu meelest olid kõik näitlejad väga super, sest emotsioonide ja mõtte edasi andmiseks tuli peamiselt kasutada näoilmeid, sest palju see publik kehakeelt ikka vaatab, kui ainult nägu on suures plaanis ekraanile kuvatud. Eks oli ka neid stseene, kus sai kogu kehakeelt vaadata (nt see sama mainitud peielaua stseen või etenduse alguses olnud tantsustseen). Lisaks kandsid kõik näitlejad matustele iseloomulikku musta riietust, seega ei aidanud ka kostüüm erinevaid karaktereid välja tuua. Ainsa erandina kostüümi osas saab välja tuua Külliki Saldre kehastatud ema, kes sarnaselt teistele oli etenduse alguses riietatud musta, kuid viimases haiglastseenis oli tal seljas valge kleit, mis meenutas kas siis surirüüd või haiglakitlit. Igatahes oli kõikide näitlejate mängu nauditav vaadata ja kuna sageli oli laval ainult kaks näitlejat korraga, kellest üks oli kaamera ees ja teine kaamera taga, siis sain eriti palju tähelepanu pöörata näitlejatele. Kohati tundus mulle, et ma jõllitan ainuisikuliselt seda näitlejat, kes parajasti kaamera ees rääkis, sest mis sa sellest kaamerat hoidvast näitlejast ikka vaatad. Nii ma siis keskendusingi kaamera ees oleva näitleja miimika jälgimisele. Seega julgen ma öelda, et kõik näitlejad teevad jube head rollid just näitlejameisterlikkuse osas, kui arvestada seda, et nende peamine töövahend on nende enda nägu, millega erinevaid emotsioone edasi tuleb anda. Sellist teatrit mulle meeldib vaadata, kus näitleja ei kao dekoratsioonide, kostüümi ega grimmi taha ära, vaid peab kasutama enda keha selleks, et tegelast luua. Sest selline teater laseb publikul vaadata kui suurepärased näitlejad meil on ja nautida puhast näitlejatööd. Kui Külliki Saldre ja Karol Kuntsel on mu vanad lemmikud, siis selle lavastuse põhjal julgen küll öelda, et nii Lena Barbara Luhse, Kaarel Pogga kui Reimo Sagor liigituvad ka mu lemmikute hulka, sest neid on laval huvitav vaadata.

Kuigi kokkuvõttes oli tegemist hea lavastusega, siis unustamatut teatrielamust ma siiski ei saanud. Ma küll olin valmis selleks, et ma lahkun teatrisaalist märgade silmadega, kuid seda ei juhtunud. Äkki oli lavastus nii hästi tasakaalus, et see kurb sisu ei jõudnud minuni ja seega ei läinud silmad märjaks. Aga teema igatahes puudutas ja vahetult peale teatrit oli küll veidi kergem tunne ja tahtmine kõik tuttavad teatrisse saata, et ka teised saaksid aru, miks surmast rääkima peaks. Ja näitlejaid oleks ka kallistama tahtnud minna, sest ega neil ka sellist lavastust kerge mängida pole.

 

Lavastaja: Marta Aliide Jakovski
Autor ja lavastusdramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Kaamerarežii autorid: Fidelia Regina Randmäe, Marta Aliide Jakovski
Osades:
Külliki Saldre – Renaata
Karol Kuntsel – Taaniel, ülemus, härra klubis, hingehoidja haiglas
Reimo Sagor – Ruben, härra klubis, kirjanik matustel
Lena Barbara Luhse – Jane, proua klubis, naine matustel, naine haiglas
Kaarel Pogga – Kristjan, noormees tööl, härra klubis, ingel, poiss matustel, arst
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Suvelavastused 2024

Postitus on esmalt ilmunud 27. märtsil 2024 ja täiendatud 16.04.2024.

Siit tuleb juba traditsiooniks saanud suvelavastuste postitus. Eelkõige olen siia postitusse koondanud ainult suvelavastused (mängitakse perioodil 01.06–31.08) ja üritanud välja jätta need lavastused, mis on teatrite mängukavas aastaringselt ja mida mängitakse ka suvisel perioodil. Erandina leiab sel aastal nimekirjast ka kaks suve lavastust, mille mängimisega alustatakse juba mai viimastel päevadel. Need on postituses välja toodud ainult seetõtu, et enamus mängukordasid on siiski suvel. Kuna sel aastal on Tartu Euroopa kultuuripealinn, siis selle raames on Lõuna-Eestis eriti uhke suvelavastuse valik. Lillakasroosa taustaga olevad etendused kuuluvad Tartu2024 programmi. Päris mitu lavastust osutusid eelmisel suvel nii populaarseks, et neid mängitakse sel suvel taas. Mõnda lavastust juhtusin eelmisel suvel vaatama, nende juurde on lisatud minu postitus, ehk aitab see mõnel huvilisel otsutada, kas minna lavastust vaatama või mitte.

MAI

Lahenduste ministeerium (Eesti Noorsooteater) 26. maist kuni 14. juulini 2024 erinevates mängupaikades üle Eesti

Seitsmemagajapäev (Tallinna Linnateater) 29. maist kuni 13. juunini 2024 Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal 

Haihtuv Tallinn (VAT Teater) 30. maist kuni 6. juunini 2024 Tallinna erinevates kohtades.

 

 

JUUNI

LÄBI LINNA: Annelinn (ProTheMus) 1. - 15. juuni 2024 Tartus Annelinnas

Richard III tagasitulek kell 9.24 rongiga (Endla Teater) 1. juunist kuni 31. augustini 2024 Endla teatri suures saalis

Helisev muusika (Rapla Huvikool) 1.-2. juunini 2024 Rapla kultuurikeskuse siseõues

Oscar ja Roosamamma (OÜ Käpipuu) 2. - 11. juunini 2024 Jõgeva Kaunite Kunstide Kodus

Täiuslik (OÜ Vesikala) 3. ja 4. juunil 2024 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Black Box-is

Shiro Takatani/Dumb Type "Tangent" (Tartu 2024) 4. juuni 2024 Teater Vanemuine

Oh jumal (Tartu Linnateater) 04.-13.06.2024 Tartu Laulupeomuuseumis. Triinu Teatriblogi postitus 2023

Rahamaa (Eesti Draamateater) 6. - 20. juunini 2024 Tartu Kammivabrikus 

Sinise konna nahk ehk Vino veritas (Seasaare Teater) 7. juunil 2024 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal, 4.-6. juuli 2024 Luke mõisas Tartumaal ja 10.-11. juuli 2024 Viscosa kultuuritehases Hiiumaal.

Lahkumine (Rakvere Teater) 7.-30.06.2024 Loobu mõisa aidas Kadrina vallas Lääne-Virumaal

MAVKA. Metsalaul (Vene Teater) 07.06-20.06.2024 Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis

Muusikaline etendus "Otila" (Alle-Saija Teatritalu) 8. juunil 2024 Filmi Vargamäe külastuskeskuses Võrumaal

Multimeediaetendus "Emajõe sünd" (Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja Lodjakoda) 13.-15. juunini 2024 Emajõe Lodjakojas Tartus

Viljandi lood: Jaan (Ugala) 13.06- 29.08.2024 Viljandi linnaruumis (Algus Liiva tn 3 hoovist)

Eesti päästmine (Lutsu teater) 15.-22. juunil 2024 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

KÜLM SUPP (Kuressaare Teater) 19.-21.06.2024 Lause Puhketalu õuel, Saaremaal

Üks helevalge tuvi (Eesti Draamateater) 19.06-27.06.2024 ja 17.-29.08.2024 Uuemõisa mõisas Läänemaal

Õhud meie vahel (Emajõe Suveteater) 21. juunist kuni 21. juulini 2024 Kambja vanas koolimajas Tartumaal

OSKAR LUTS ehk LAUL IGAVESEST ÕNNEST (TEMUFI) 26. - 30. juuni, 11. - 19. juuli ja 9. - 31.august ning 1. septembril 2024 Tarvastu mõisas Viljandimaal

Pink päikesepaistel (Sundown Entertainment) 27. juunist kuni 18. juulini 2024 Noarootsi Teatrigaraažis Läänemaal.

Rongirüüv (Miksteater) 28.06- 14.07.2024 Karilatsi Vabaõhumuuseumis Põlvamaal

Lärmisepa tänava Lota (Teatribuss) 28.06-07.07.2024 Tartu Mänguasjamuuseumi sisehoov

Kuninga käsk (Teater Vanemuine) 28.06 - 14.07.2024 Tartu Toomkiriku varemetes

Korvpall on saatanast (Manosun OÜ) 28.06-07.07.2024 Kammivabriku sündmuskeskuses Tartus

Sildade muusika (Tartu Tantsuakadeemia) 29. juunil 2024 Tartu Karlova sadamas

Me peale ülalt jälle paistsid tähed (Ugala Teater) 29.06 - 24.08.2024 Ugala teatrimajas Viljandis

Kotka tee taeva all (Saueaugu Teatritalu) 29.06-07.07.2024 Saueaugu Teatritalus Läänemaal

 

 

JUULI

Tutvumiskuulutus (2Teatrit) 1. - 19. juulini 2024 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

Kes saab noorust keelata kui ta tahab hõisata (Alle-Saija Teatritalu) 3. juulil 2024 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal

Rätsep Õhk ja tema õnneloos (Filmi Vargamäe ja näitetrupp Poolvillased). 4. juulil 2024 Filmi Vargamäe külastuskeskuses Võrumaal

Rügemendi tütar (Klaipeda Riiklik Muusikaliteater) 4. juulil 2024 Pärnu kontserdimajas

Öökuninganna (Teater Nuutrum) 4.-21.07.2024 Kolga mõisas Harjumaal

Viimase Pärsia keisri mõrv (MTÜ R.A.A.A.M) 4. - 11. juuli 2024 Kernu mõisa küünis

Laboratorio Module 24 (Lemoot Kompanii) 05. - 13. juuli 2024 Armastuse saalis Aparaaditehases (Kastani 42, Tartu linn)

Karu (Klaipeda Riiklik Muusikaliteater) 5. juulil 2024 Pärnu Kontserdimajas

Turg (Lutsu Teater) 09. - 14.07.2024 Lutsu külaplatsil Põlvamaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023. suvel.

Praegu pole aeg armastamiseks (MTÜ R.A.A.A.M) 13. - 16. juulini 2024 Kernu mõisa küünis

Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde (Räpina Vallavalitsus) 17.-21.07 ja 24.-28.08.2024 Leevi vabaõhulaval Põlvamaal

Isad ja pojad (Kontserdihunt) 17.07-27.07.2024 Palmse mõisa pargis Lääne-Virumaal

Kohver (Kinoteater) 18.-26.07.2024 Sõmera klubis Kärla alevikus Saaremaal

Leenane´i kaunitar (Jõgeva Linna Teater) 18.-02.08.2024 Vana-Kuberi talus Kõola külas Jõgevamaal

Pikk tee koju (Alle-Saija Teatritalu ja Pajusi Teater) 19.-31.07.2024 Alle-Saija Teatritalus ja 2.-3.08.2024 Pajusi Rahvamajas

Öö õigus (Alatskivi loss) 19. - 28. juulini 2024 Alatskivi lossi sõiduhobuste tallis Tartumaal

Vale (Sundown Entertainment) 21. - 31. juulini 2024 Noarootsi Teatrigaraažis Läänemaal

Majakavahi tüdrukud (1Teater) 22.07-26.07.2024 Ohtu mõisas Harjumaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023

Naisteranna needus (Teater Nuutrum) 24.07-11.08.2024 Eisma sadama paadikuuris Lääne-Virumaal

Salakuulaja Vastseliinas (Vastseliina Piiskopilinnus) 25.07-04.08.2024 Vastseliina Piiskopilinnuses Võrumaal

Rohelised niidud (Thor Productions) 25.07-11.08.2024 Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

Üksildane Lääs (Emajõe Suveteater) 26. - 31. juuli ja 1. - 14. august 2024 Saadjärve mõisa härjatallis Tartumaal

Kahe isanda teener (Kuressaare Teater) 29. juulist kuni 10. augustini 2024 Oti mõisa õuel Saaremaal

Leevaku kullakaevur (MTÜ Leevakk) 30.07-04.08.2024 Leevaku külaplatsil Põlvamaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023

 

 

AUGUST

Liikuvad linnad residentuuri lavastus (Sõltumatu Tantsu Lava) 1. augustil 2024 Tartus

Ja ei jäänud teda ka... (Kellerteater) 1.-10.08.2024 Viinistu katlamajas Harjumaal. Triinu Teatriblogi postitus 2023

Maastikuteater "Ääremaastikud" (MTÜ Eikellegimaa) 2.-11.08.2024 Tellaste küla Võrumaa

Kõik roosid... (Arena Mittetulundusühing) 2.-10.08.2024 Iisaku lauluväljakul Ida-Virumaal

Nõrkusehetk (Sundown Entertainment) 3. - 10. augustini 2024 Noarootsi Teatrigaraažis Läänemaal

Hungerburg2024 (Tartu Uus Teater) 14.-18.08.2024 Mereranna puhkekodus Narva-Jõesuus

Helisev Salzburg (OÜ Satiir) 14.-22.08.2024 erinevates mängupaikades üle Eesti

Meeletu (Saueaugu Teatritalu) 14.-22.08.2024 Saueaugu Teatritalus Läänemaal

Drag-etendus "Siinpool sood" (Tartu LGBT+) 15. augustil 2024 Karlova Teatris Tartus

Sammud (Eesti Draamateater) 16.–31.08.2024 rännaklavastus Tallinna linnaruumis (algus Eesti Draamateatri juurest). NB! Etendused on välja müüdud!

Osalusetendus lastele "Tartu kassilood" 17.08.2024 Tartu mänguasjamuuseumi sisehoovis

Rasmus ja Maria (Rae Kultuurikeskus) 24. ja 25. augustil 2024 Lehmja Tammikus Harjumaal

Onu Bella tähestik (Eesti Draamateater) 25.08-14.09.2024 Noblessneri valukoja Nobeli saalis Tallinnas

 

KOHTUMISENI TEATRIS!

Loe edasi